Ma ei ole päris kindel, miks ma otsustasin selle postituse oma peas eesti keeles kirjutada, aga ilmselt ehk seepärast, et selles keeles sain ma oma esimesed õpetused armastusest. Kes oleks üldse osanud arvata, et armastust tuleb või saab õppida ja kui oluline on selle nägemine ja tundmine, et kasvada inimeseks, kes on võimeline nii tervelt, kui võimalik, armastama. Armastame me vist ju kõik, aga usun, et viisid ja moodused selleks on erinevad ja erinevused tulevad sellest, millist armastust me oleme varem kogenud ja mis sellest kaasa võtnud. Mind on jäänud saatma selline lause enda elus, et:

“Me aksepteerime seda armastust, mida me arvame, et me väärime.” / “We accept the love we think we deserve.”

See lause võtab minu arvates kokku väga hästi paljugi mõtteid, mis minu endagi peas on. Mitte, et ma armastusest liiga palju tean. Ma tean vaid seda, et see on miski, millega ma olen kõige rohkem võidelnud ja vaeva näinud, samas midagi, mille järgi ma olen pea kogu enda teadliku elu janunenud. Ma ei tea, kas armastuses on olemas õigeid ja valesi variante, aga usun, et on kindlasti olemas isiklikud eelistused ja selle väite vastu ei vaidle vast keegi. Millegi pärast on aga alati eksisteerinud mingisugune häbi armastuse ees. Minu teooria on, et see tuleb mingisugustest eelarvamustest selle ees, mida me arvame, et armastus peaks olema. See, mis ta peaks olema, on ilmselt omakorda tulenenud sellest armastusest, mida me oleme kasvades näinud enda ümber.

Kasvades ise suuremaks inimeseks, sain alles hiljuti aru, et minu arusaam romantilisest armastusest on üsnagi katki või puudulik. Alguses oli ta hirm, siis nõrkus. Armastada enda perekond(i) ja sõpru on lihtne. Armastada kaaslast oli aga suure osa minu täiskasvanu elu jooksul aga nõrkus. Rohkem kui armastuse kohta, õppisin ma aga töö kohta kasvades üles selleks inimeseks, kes ma olen. Mentaliteedid on olnud minu senise elu kahes eluperioodis väga erinevad, aga töö on mänginud minu elus alati võtmerolli ning selle kohta olen ma nii midagi õppinud, mille üle ma olen väga tänulik. Selle, kuidas iseendaga ise hakkama saada, olin ma ilmselt 23-eluaastaks tugevalt omandanud. Lausa nii, et enne kui ma enda praegusesse suhtesse läksin, pidin ma paluma tal mind oodata, sest enda seinade maha toksimine võttis rohkem kui paar nädalat aega. Armastus ei olnud midagi, mida uksest avasüli sisse lasta. Ja see ei olnud hirmus nendel põhjustel, mida meile filmid telekakas näitavad. See oli hirmus, sest mina ei teadnud kuidas romantiliselt armastada ning mis veelgi olulisem- kuidas lasta ennast armastada. Sest ma olen ise saanud iseenda armastamisega väga hästi hakkama.

Ma ei tea, kas armastust saab defineerida, aga ma arvan, et teda saab enda jaoks lahti mõelda, sest armastus ise on siiruviirulisem kui sibul. Kasvades üles tugevas töömentaliteedis, aitas see mind ühel hetkel lahti mõtestada ka armastust. Õpi uusi oskusi läbi olemasolevate, eksole. Usun ma seda, et armastus on lõppematu töö. Aksepteerides armastust, on aksepteerida täiskohaga töö. Töö, kuhu sa pead lõppematult panustama, kasvama ja kasvatama, võtma ja andma. Vahe on selles, et see töö, mida sa aksepteerid, on see unistuste töö, mida sa teeksid ka siis, kui sa selle eest midagi vastu ei saaks. Kirg, hobi, a r m a s t u s millegi vastu, mis paneb sind seda tegema isegi siis, kui sa midagi vastu ei saa. (See on mind tänaseks päevaks muide ka õpetanud aru saama, mis on oluline ja mis mitte, mis tugevusi ja omadusi endas süvendada kõikide oma teiste huvide ja hobide kõrvalt). Armastus on töö, kus ei saa kunagi töö otsa. See on otsekui midagi, mida sa mitte kunagi täielikult ei omanda, sest nagu ühes väga head töökohaski, on alati ruumi kasvamiseks. Alati on ruumi juurde õppimiseks, rohkem aja panustamiseks, rohkem selle tegemiseks. Aru saada, kas sa armastad kedagi veel või piisavalt, on mõelda, kas sa teeksid seda ka siis, kui sa ei saaks selle eest otsekui midagi vastu (sel puhul, kas sa suudaksid armastada ka vastuarmastuseta? mis on halb diil muidugi aga küsimus-vastus situatsioon on olemas). Kas sa oled valmis töötama selle nimel lisatunde une arvelt (minema sinna peole kuhu sa minna ei taha, aga sinu kaaslase jaoks on see oluline või istuda peale pikka päeva veel üks tund üleval, et partneriga klaas veini juua ja juttu rääkida.) Kas sa oled valmis uusi oskusi omandama või täiesti enda mugavustsoonist välja minema, et toetada enda eesmärki, sest enamus asju, mida sa teeksid, on suure tõenäosusega ajutised, mitte igavesed. Nad lihtsalt toetavad millegi suurema kasvamist erinevatel perioodidel.

Armastuses mugavusstooni langemine on otsekui leppida töökohaga, kuhu sa väga minna enam ei taha, aga ta toob sulle piisavalt raha sisse, et ära elada. Kui armastus ei anna sulle enam midagi rohkem juurde kui seda, et päevast päeva ‘okeilt’ ära elada ja ta ei inspireeri ega motiveeri sind enam rohkemat tegema, on ilmselt aeg peeglisse vaadata. See ei tähenda ilmtingimata selle kohest jätmist, vaid eelkõige küsimist, kus on probleem ja kuidas seda muuta. Tihti tulenevad sellised probleemid meie enda mõttemaastike muutumisest, mis tähendab, et sellistes situatsioonides peaksime me iseendaga maha istuma ja prioriteedid ja eesmärgid uuesti üle vaatama. See on sama, mida peaksid tegema ka siis, kui töö, mida sa teed, ei anna sulle enam juurde, vaid jätab sind kas neutraalseks või võtab üldse midagi hoopis ära. Lisaks sellele ta võtab su 24-tunnist päevas märkimisväärse osa ja niimoodi ‘raiskab’ ära ka suure osa sinu elust, aga tihti on inimesed liiga mugavad, et muutusi teha. Või meid ei ole õpetatud rohkemat soovima. Ja see ei ole ahnus ega egoism millest ma räägin, vaid eneseteadlik olemine- teada mida sa väärid, milleks sa suuteline oled ja mida enda väärtusliku ajaga teed või ei tee. Nii klišeeliselt kui see ei kõla, aga unistuste elu on olemas, sest me ise kirjutame ja elame enda unistuste elu. Seda, et seda aga ka saavutada, tuleb teha tööd. Aga see on võimalik. Ja kindlasti ei tundu see nii kõik päevad, sest teadagi ei ole päevad vennad. Aga see peaks tunduma nii vähemalt enamik päevadest. Suur osa enamik päevadest.

Seega, armastusi on erinevaid, kuigi nad kannavad kõik ühte ja sama eesmärki. Seda, millist armastust me aksepteerime, on tihti peegelpilt meist iseendast. Otsides armastust erinevatest inimestest, võib tihti olla seos ka otsida iseennast. Mitte, et ma usun, et ennast saab teises inimeses leida ja ma ei ole isegi selle tervislikkuses kindel, kuid kui meie armastuse mina-pilt on terve, võib teises inimeses leitud armastus olla väga inspireeriv, motiveeriv ja eluterve. Sedasorti armastus, mis paneb meid tahtma olla parem versioon iseendast ja mitte seda teise inimese, vaid enda ja teie pärast. Armastus on töö, kuhu sa ei tohiks kunagi lõpetada panustamist. Seda praktiseerides ja igapäevaselt töötades, omandame me kindlasti oskused, kus ennast enesekindlalt ja mugavalt tunda, kuid sinna ei tohiks pikalt pidama jääda. Ükski anne ei ole kunagi perfektsuseni omandatud. Ja kui on, on olemas selle kõrval terve hulk teisi andeid, mis toetavad juba omandatud.
Ja mõnikord on mõni töökoht end ära elanud, nii nagu mõni suhegi. Ja see on okei, kui see on aitanud meid kasvada ja omandada uusi oskusi tulevasteks suheteks. Usun, et on oluline aru saada, millal midagi on enda aja ära elanud, on aeg edasi liikuda.

The importance is to understand not with what we can live, but without we can’t.

Armastus on põnev. See on otsekui midagi, mis on otsekui meiega kaasa sündinud ja keegi kunagi ei mõtle sellele, et võib-olla me peaksime sellest natukene rohkem rääkima, üksteiselt õppima või iseennast analüüsima ja enda vajadustest ja ootustest aru saama. Meie kõikide lood on muidugi erinevad, aga minu jaoks oli pikka aega enne armastusse laskumist, sellele eeltöö tegemine. Natukene nagu koolis õppimine ja paberi kätte saamine ja alles siis kogemuse omandamine. Teistmoodi ma lihtsalt ei osanud. Ehk on tööga armastuse võrdlemine veidi järsk, kuid minu jaoks ei ole tänasel päeval ‘töö’ midagi negatiivset, vaid pigem miski, mis teeb enamikel päevadel minust minu, sest ma teen ja töötan iga päev selle nimel, et kasvada inimeseks, kelleks ma saada tahan. Usun, et sama soovi ja eesmärgi peaksime me seadma endale ka armasatuses. Julgema soovida midagi rohkemat. Ja seejuures olema ise valmis selle nimel ka tööd tegema. Et alguses ise ollagi rohkem. Armastus…